Teisipäev, 21. november 2017

Maailma kuklapoolel käidud!

Meile meeldis. Loodame, et meie reisiblogi lugejatele samuti. Imeilus ja vaheldusrikas loodus, suurepärased veinid ja külalislahke rahvas. Väga tsiviliseeritud läänemaailma riik.
Minule sümpatiseerisid lambamäed ja kevadine õieilu aga Margusele pigem metsaga kaetud ja kurvilised mäed läänekaldal ning Põhjasaarel Tongariro matkarada. Ilmaga meil enam-vähem vedas, sadas vaid saabumise päeval. Kuigi palju oli pilves ning jahedaid päevi, sattus hulka ka päris päikesepaistelisi ning soojasid ilmasid.


Põhimõtteliselt on pr.Excel arved kokku löönud ja keda faktid huvitavad siis need on alljärgnevad:
Kokku tuli reisipäevi 18, millest Uus-Meremaal veetsime 15.
Põhjasaarel 800 + lõunasaarel 2600 = 3400 km, mille läbimiseks kulus 241 liitrit kütust, summas 500 NZD (300 euri). Kolme auto keskmiseks kütusekuluks saime 7,1 l/ 100 km peale.
Fitbit on ka rahul, kontorirott sammus 177991 sammu pea kolme nädala jooksul ehk keskmiselt 11100 sammu/päevas. Jalutusministeeriumisse veel ei kandideeri aga alustuseks hea seegi.
Optimistlikult olin arvestanud, et ööbimiste hinnatase on veidi odavam, seega ületasime veidi planeeritud eelarvet ning tulemuseks 838 euri. Mõne majutuskoha hinna ja kvaliteedi suhe kohe kindlasti paigas ei olnud.
Vaatamisväärsused on kallid ning nende eest käisime välja 300 euri ning söögi-joogi peale kulus keskmiselt 45 euri/päevas.

Seega, kes ise viitsib planeerida, otsida, majandada ja mägiteedel sõita, saab selle lõbu poole odavamalt kui seda teeb reisikorraldaja. Meil olid kulud kokku 4700 euri. Margus küll peale auto fiaskot arvas, et tema enam autorendiga ei tegele ja läheb järgmine kord vanurite bussireisile. Libistab mõnusalt õllekest ja longib sinna, kuhu kõik karjas lähevad. Ma ei saa küll aru, mille üle ta kurdab. Vahel tuleb ka väikest olematut kirja rendilepingutes lugeda.

Täna on viimane õhtu blogida õdusas Christchurch Turret house kodumajutuses. Väga tore kohake mäe jalamil. Aed on miniatuurne ja naabritega tihedalt ümbritsetud aga see on siin nii tavaline. Usun, et max 300 m2 on krundi suurus.

Linn ise on Uus-Meremaa kohtadest meie jaoks kõige kesisem. Me saame aru tragöödiast, mis siin 6a tagasi juhtus, kuid turisti jaoks on kesklinn üles kaevatud ja uued majad peale maavärinat alles ehitamisel. Kui eile õhtul veel plaanisime City tour trammiga sõitma minna, siis täna otsustasime selle väljamineku olematute trammiteede tõttu tegemata jätta.

Kohalikku rahvuslindu Kiwi't ei läinud ka vaatama. Topist nägime TePapa muuseumis ning Margus arvas, et ega ta elusast peast ilusamaks ei lähe. Ning kuna tegemist on veel öise eluviisiga linnuga, siis päevavalguses teda ei näidata ka zoo's.

Selle asemel tutvusime kohaliku kaubandusega ja tegime viimased tagasihoidlikud sisseostud. Aiakaupades leidsin NZ rahvuslille Kowhai seemned, mis hetkel kevadel ohtralt igal pool õitsevad. Loodan, et saame ka meie kodustes tingimustes mõned idud välja.



Ütlen kohe ära, et tööstuskaupade hinnad on ULME. Kohaliku lambavilla toodang jäigi seetõttu ostmata. Kodukauba poes oli kena sildike voodipesu -60%. Kulutasin hulga aega ESPRIT ilusa pesu valimisele aga kassas selgus, et ainult paarile eraldi märgitud tootele, mis olid tavatoodete vahele ära peidetud, kehtis see allahindlus. Tarbijakaitse case ma ütlen!
Selle eest on toidukauba hinnad täitsa meie tasemel, eriti kui PAKnSAVE nimelist kauplust külastada. Kauplusepind ja riiulimeetrid olid muljetavaldavad. Loomulikult tuleks kõike hulgi osta. Piim ja liha on kallim kui meil, kuid on kaubaartikleid, mis meil on kallimad. Ma ei mõista eelnevalt loetud jutte, et toiduained on siin riigis väga kallid. Kallid on siin teenused ning see teeb kalliks ka väljas söömise.




Üsna varakult laekusime ööbimiskohta ja tegime jääkidest õhtusöögi. Viimased munad, mis on siin maal on tõsiselt suured ja kollased, läksid kahjuks katsetades aia taha. Margus arvas, et üritades mikros vee sees muna keeta, see ei plahvata. Peale suurt pauku ja minu hädakisa, tuli mikro lapiga üle käia. Mina üritasin keedetud vees muna tahedamaks saada, no ei saanud.
Veidi hiljem avastasime, et kõrvaltoas magavad meiega vannituba jagavad turistid Indiast. Ja meie lärmasime köögis. Väga inetu igal juhul.

Veel ühe asja proovin viimasel ööl ära.Tsentraalseid küttesüsteeme asendavad siin maal elektiradikad ja elektrilised madratsid. Lülitasin prooviks viimase sisee, eks näis, palju ma seda pekki suudan nüüd öö jooksul sulatada. Hetkel on täitsa mõnus ja soe tunne blogida.

Reisimise puhul pead alati olema ootamatusteks valmis, seda eriti lennufirmadega. Igatahes oli LOT Polish Airlines oskuslikult meie viimase lennu tühistanud. Tänu meie reageerimisele, saime reisibüroolt tagasilennuks uue aja. Kuus tundi Arlandas lisaks passimist aga vähemalt lootust on 23.novembri õhtuks koju saada.

Uute reisideni!


Esmaspäev, 20. november 2017

Tagasi tsivilisatsioonis ehk NZ idakallas

Sõitsime täna 500km. Seda on palju, liiga palju. Selle aja jooksul jõuab Uus-Meremaa liikluse kohta nii mõndagi tähele panna. Olen läbitud 3000 km jooksul vasakpoolse liiklusega täiesti kohanenud, isegi suuna näitamiseks ei kisu enam kojameeste kangi ning autosse istun ka juba õigelt poolt. 

Tänane teekond mööda idakallast oli pigem lame maastik, mitte ühtegi mäge. Asustus oli silmnähtavalt tihedam ja veokeidki, millest mööda kihutada, oli rohkelt. Süüvisime teoreetiliselt lausa kohaliku agrikultuuri olemusse. Lambapõldudest saab veel aru, aga mismoodi need piimakarjad lüpstud saavad, kui nad 24/7 muru näksivad? Ühtegi korralikku lehmalauta või lüpsiplatsi meie silm ei seletanud. Teele jäi esimene suurem tehas Synlait Dunsandel, mis töötleb 700 milj.liitrit piima aastas. Googeldasime võrdluseks ka Valio näitajad, mis jäid kohe väga-väga kaugele.
Vastuseta jäi küsimus, kuidas läänekalda mägiteedel me piimaautosid ja loomavaguneid ei näinud? Kuidas nende toodang Hiina jõuab?  Vettki kulub neil ohtralt, sest igal põllul vihmutid suure survega töötasid, et näksikutele muru kasvatada. Palju nad reaalselt suudavad ööpäevas süüa? Kui eelnevalt arvasime, et kogu söödav kraam tuleb mujalt sisse, siis täna jäid silma ka esimesed kartuli-, rapsi- ja kapsapõllud

Üldiselt on Uus-Meremaa liiklus väga rahulik, hulle kihutajaid pole, mõrvarlikke möödasõite ei harrastata. Liiklusmärke on võrreldes Eestiga ikka väga vähe, siin pole näiteks mitte ühtegi möödasõidu keelumärki, kõik on teemärgistusega reguleeritud. Kiirust piiravaid märke on samuti vähe, enamus kiirust märkivaid tähistusi on kurvides, kus on kirjas kiirus, millega on soovitav kurvi läbida. Kui seal on ikka kirjas 25, siis pole mõtet sinna 95 sisse lennata, sest siis ei võta sa seda kurvi kindlasti välja ning lõpetad oma sõidu kuskil kuristikus. Mägedes on ka 100 märgid üleval, kuigi seal puht teoreetiliselt pole võimalik sellise kiirusega sõita. 


Enamus ringi sõitvad autod on Jaapani päritoluga, Euroopa autosid on ikka väga vähe ning natuke on ka Austraalia tootja Holden (GM Opel tegelikult). Niipalju, kui silmanurgast olen märganud, siis saab maasturi kätte mingi 35000$ (20000€) eest, mis on minu meelest väga soodne hind. Ei tea, kas parempoolse rooliga autod Jaapanist ongi odavamad?

Tee peale jäänud linnakestest oli kõige lahedam Oamaru, kus 19.saj tööstushoonetesse oli rajatud kunsti ja vanakraami poekesed, milledes püüti jäljendada viktoriaanlikku Inglismaad võimalikult tõetruult – isegi poekeste müüjate riietused olid sellest ajastust. 




Oamarus pidi olema ka siniste pingviinide koloonia, kuid pingviine me küll ei näinud. Kai olid hõivanud kajakaparved ja peale hullu haisu me sealt midagi ei leidnud. 


Selle asemel sattusime Steampunk HQ nimelisse asutusse, kus Portal nimeline atraktsioon pakkus vägeva emotsiooni. Tegemist oli peeglitoaga, kus paiknes sadu led valgusteid. 2,5minuti jooksul pakuti sulle lummavat valgus- ja heliinstallatsiooni.



Õhtul jõudsime 2011 aasta maavärinast ikka veel räsitud Christchurch’i, kus ehitustööd kesklinna käivad veel täie hooga ning palju tänavaid on suletud, paljud hooned ehitamisel ning osade hävinud hoonete kohal on ajutised parkimisplatsid. Eks homme tutvume asjaga natuke lähemalt.

Pühapäev, 19. november 2017

Milford Sound


Täna õnnestus läbida Uus-Meremaa autotunnel ja nagu ma eelnevalt märkisin, siis ei ole nad (uusmeremaalased ehk kiivid nagu nad end ise kutsuvad) eriti osavad teedeehituses. Tunnel oli ehe näide sellest. Piirkonda, mida tunnel ühendab, külastab aastas umbes miljon turisti ning see on arvatavasti kõige populaarsem sihtkoht siin maal. Aga see tunnel mõjus esimesel hetkel ikka väga klaustrofoobselt - üks sõidurida, madal, mingid seasilmad tunneli lakke riputatud, vett tilgub laest autole - päris muljetavaldav kogemus.

See on vist ka vist põhjust, miks reisifirmad soovitasid Milford Soundi sõita bussiga. Meie aga ööbisime viimases asustatud punktis enne Soundi ning käisime looduse imet vaatamas autoga. 120km eemal asustusest, mobiilside puudub, tankla puudub, ma ei saanud aru, kuidas elekter sinna jõudis - äkki kohalik generaator. Kogu infrastruktuur oli loodud vaid turistidele - sadam ning väike lennurada. Kõik, ei midagi muud.

Hommik aga algas ehmatusega, sest aknast välja vaadates oli oru peale laskunud tihe udu. Kas tõesti juhtub see, et just meie külastuspäeval ei ole midagi näha? Lohutasin ennast mõttega, et üldjuhul udu hajub päeva jooksul ning laeva väljamiseni on veel 4h aega. Jõudes autoga umbes poolele teele, hakkasidki esimesed päikesekiired udust läbi kumama ning varsti oligi ilm selge - tegelikul oli päike isegi liiga terav, takistades kenade fotode tegemist, sest päikese poolses küljes tundus kõik nagu kerge vinega kaetud olevat.


Tegemist on siis fjordiga, mis ulatub u 2km maismaa sisemusse ning seda fjordi ümbritsevad kõrged mäed ning mägedest alla paiskuvad kosed. Siinkohal ei hakka emotsiooni sõnadesse panema, sest siin kehtib küll ütelus, et "oma silm on kuningas".


Tagasiteel, läbides teistkordselt seda kääbiku koobast, jõudsime lumeni. Kuna minnes oli vaja kindlasti õigel ajal kohal olla, et broneeritud reisile pääseda, siis ei saanud enne seal peatuda. See oli aga tore kogemus, ilm oli soe (+25C), päike siras ning siis 900m kõrgusel merepinnast on äkitselt lumi. Külastades liustikku, me lund puudutada ei saanud. Nüüd, külastades fjordi, aga saime.
Üldjuhul võtab Milford Soundi külastamine kokku terve päeva ning nii täpselt läks ka meil.






Laupäev, 18. november 2017

Teel maailmalõpu suunas

Wifi jaotuspunkt asub paarisaja meetri kaugusel, seega lükkame kirjutise online ülesse alles hommikul, sest me asume täielikus karupees.

Te Anau on viimane asustatud punkt enne Milford Soundi vaatamisväärsusi, kus ööbida saab. Millegipärast tundus see majutus vannitoaga hütikeses hinna poolest OK, kui me aga peateelt kruusakale keerasime, tundus olukord enam kui kahtlane. Mõlemal pool teed olid metsikute hirvede karjad, mis on farmidesse koondatud.

Tegelikult on ümbrus täitsa omapärane. Hütikese ees „East Coast 2016 Villa Maria Gewürztraminer“ libistades, lambukesi jälgides  ja päikeseloojangut nautides oli feeling rohkem kui romantiline. Õhtusöögiks linna ei viitsinud sõita ja vaatasime oma jäägid kriitilise pilguga autos üle. Ainuke mure on hetkel oru kohal hõljuv suits, möödakihutavad tuletõrje autod ja õhus ringi tiirutav kopter. Loodame, et midagi väga tõsist ei ole.

Hommik Wanakas algas pilvitu taeva ja päikesepaistega, kus hommikusöögiks valmistati meile supermaitsvat spinat-spargel-tomati omletti. Meiega koos jagasid hommikulauda turistid Inglismaalt, kellel oli plaanis selles piirkonnas matkama minna. Meie aga pakkisime oma asjad kell 10 jälle kokku, tegime linnakeses väikese pildistamise ning külastasime Puzzling World keskuse illusiooni tuba. Uskumatu, kuidas annab inimsilma ära petta.



Tankisime  ja võtsime suuna Queenstown suunas. Äkki nägin tee peal tuttavat rinnahoidja aeda. Kellegi blogis oli see kirjas ja kohe tuli tuttav ette. Enda omad on kõik loetud ja arvel, seega minu kopsukat järeltulevad põlved sealt ei leia. Aga aed ise oli muljetavaldav.

Enne Queenstowni laskumist nägime vanade Ameerika autode kogunemise mootorijahutust ja viimaseid hingetõmbeid. Tundub, et mägiteed ei ole ikka vanuritele mõeldud. Aga ise olid nad rahul. Kõigil olid õllepudelid käes ja ei lasknud millelgi ennast segada. Tundub, et nädalavahetusel toimub mingi vanade autode näitus ja vennad olid sinnapoole teel.



Linn oli jälle rahvast puupüsti täis, mille peamiseks põhjuseks nähtavasti maraton, mis oli just-just lõppemas. Õnneks leidsime tasuta parkimiskoha ja läksime linna peale chillima. Ilm oli lihtsalt suurepärane, õuebaarid rahvast täis ja jagus rahvast järve kaldalegi, kus Margus oma varbakesed külma järvevette kastis. Queenstown on talvel suusa- ning suvel ratta- ja matkaparadiis. Kas külalised olid peamiselt nüüd riigisisesed või turistid, nagu meie, jäi ausalt öeldes arusaamatuks. Ning see maraton oli nähtavasti ka põhjuseks, miks enam linnas majutust polnud.



Lõpuks oli aeg hakata Te Anau poole sõitma, millest tee esimene pool kulges järve äärt mööda, mille ääres asub ka Queenstown, edasi oli aga org enne mägesid, kus asub meie järgmine sihtkoht Milford Sound.


Reede, 17. november 2017

Kas meil hakkab aeg otsa saama?

Paar päeva tagasi tekkis juba väike paanika, et me ei jõua kogu planeeritud marsruuti läbi käia. Et siis eesmärk jääks täitmata tänu paaripäevasele autoviivitusele?! Seda me eesrindlike kodanikena endale lubada ei saa.

Panin ööbimisplaanid meile kuni nädalavahetuseni paika ja tuld. Leida korralike aga mõistlike hindadega ööbimisi on siin maal mission impossible. See booking.com ajab mind vahel täitsa marru. Peale viimast ööbimist Global Village nimelises kohas sain aru, et mina kuhugi ühiselamusse ei sobi. Mitte et ma mingi pirtspräänik oleks, aga tunnen ennast seal väga ebamugavalt. Kõik oli puhas ja korras. Aga see 1 pesuruum terve koridori peale ja ühisköök!? Margus kõlgutaks vabalt 3 väikese hiinlasega nari peal jalgu. Peaks talle vist sellise teema üheks ööks tellima?
Franz Joseph Glasier matkarada

Mulle pigem meeldivad kodumajutused B&B tüüpi. Nad on küll keskmisest kallimad aga super hubased ja rahulikud. Eriti tänaõhtune majutus, mis asub Wanaka linnas tuttuues majas. On reede õhtu ja linn oli puupüsti rahvast täis, ei saanudki aru kas tegemist oli kohalikega või turistidega. Talvel tegutseb linnake suusakuurordina.

Selleks et siia välja jõuda, tuli kihutada  2 pikka päeva, kokku 800 km ja 10 tundi/päevas. See kitsastel mägiteedel kihutamine ajab mul südame saapasäärde. Kogu aeg on tunne, et Margus riivab minu peegliga neid teeposte.

Vahemaad on meeletud ja vahepeal pole isegi 100 km jooksul ühtegi tankimisvõimalust. Täna startisime Greymouth linnakesest mööda läänerannikut liustike suunas. Põhjamaa inimene ju ikka soovib igatsugu loodusimesid näha.

Tegime vahepeatuse Hokitika linnakeses, mis on kuulus kohaliku vääriskivi nefriit poolest ja kuhu kõik Hiina turistid tassitakse. Käsitööd nad teha oskavad. Eriti avaldas muljet klaasipuhumise töökoja väljapanek. Lamba-possumivillast tooted võiks odavamad ja moekamad olla, siis ehk ostaks midagi endalegi.
Järgmisena matkasime 2 tundi Franz Josef Glaseri matkarajal. No sellele rajale oli ikka igasuguseid turiste sattunud. Populaarne koht. Kes oli enne supermarketist läbi käinud ja teekonna lõpus väikese õlle lahti nööpis või siis seelikute ja kingakestega pisikesed hiina naised.

Kui kell 3 matka lõpetasime ja GPS näitas 280 km sihtkohani, siis oli küll hetkeks lootusetu tunne. Järgnes 5 tundi keerutamist ülesse ja alla lõpututel mägiteedel. Vahepealsed pildipeatused venitasid aega nagu kummi. Kõik ilusad fotod kaaluvad selle mitmekordselt üles.

Tundub, et hetkel oleme graafikus. Homme liigume Queenstown-Te Anau suunas.

Neljapäev, 16. november 2017

Miks meil maaväring Uus-Meremaal märkamata jäi?

 „Kas te tundsite täna öösel …“ ning siinkohal suutsin ma vaid eristada inglise keeles öeldud lauses kahte köhatust. Aju töötas täiskiirusel ning püüdis öeldust aru saada. Ei, tuleb üle küsida, nendest köhatustest ei olnud võimalik aru saada. Meie võõrustaja, u 65 aastane vanaproua, hääldas püüdlikult lause uuesti. Ikka ei saanud midagi aru, kui äkki ikkagi turgatas, et arusaamatu sõna oli earthquake [ˈərTHˌkwāk] – maavärin. Siin, Uus-Meremaal, on üldse kohalike aktsent meie jaoks niivõrd arusaamatu, et esimestel päevadel ei suutnud ma toidukohas isegi aru saada, kui küsiti kas sööte kohapeal või võtate kaasa.

Maavärin viib kohe mõtted nende teede infrastruktuurile. Ja minu arvates nad siin väga osavad ei ole. Kui juba üle aasta on kinni Lõunasaare põhiline transiit Picton-Christchurch, mis sai kannatada maavärinas, ja mille tõttu peab autotransport tegema 300km (sic!) ringi, siis midagi on natuke valesti. Ma olen selles mägises riigis sõitnud juba pea 2000km, aga ühtegi tunnelit pole samuti veel kohanud.

Mööda neid mägiseid teid käisime vahepeal Abel Tasman’i rahvuspargis, seekord siis ekskursioon vett mööda. Veetakso viis meid mööda Tasmani mere lahtede liivaseid randasid, kus matkajad said maha minna ning jalgsi taga tulla. Meie seekord jätsime jalgsi osa vahele ning keskendusime vaid paadisõidule. 3h jooksul nägime kaljusid ning liivarandu küllastumiseni.

Kui eelmises postituses sai ära mainitud Uus-Meremaa keskpunkti asukoht, siis tagasiteel Pictonisse külastasime ka seda. Punkt asub mäe otsas ning turiste seal eriti ei käi, tundub, et tegemist on rohkem kohalike jalutajate/trennitegijate meelispaigaga. Sest see polnud päris niisama küngas, vaid 140m kõrgune mäeke, mille otsa siis meiegi ronisime. Ülevalt avanes kena vaade Nelsoni linnakesele ja ega seal suurt midagi muud ei olnudki.

Nelsoni ja Pictoni vahemaa läbimiseks on võimalik valida kas 107km või 150km marsruut – läbimise aeg on sama. Valisime lühema tee ja see kui palju seal tuli rooli väänata on kujutlematu. Tee oli ikka ülikäänuline – õnneks pakkus see marsruut ka mõned kenad vaated.

Pictonisse pidime tagasi minema, et kätte saada lõpuks oma õige rendiauto. Ööbisime B&B tüüpi kodumajutuses, kus oli lahke pererahvas ning pisike valge koer Molly. Hommikul pakuti hommikusööki ning seal vestluse käigus selguski, et öösel oli olnud Pictonis 4.3 magnituudiline maavärin (link andmetele: https://earthquaketrack.com/quakes/2017-11-15-15-03-33-utc-4-3-18 ). Vastates pealkirjas esitatud küsimusele, siis loomulikult meie magasime selle maavärina maha ning ei tundnud ega kuulnud midagi. Üldse on reisil uni väga hea, ajavahest saime üle esimese ööpäevaga, mis on imetlusväärne, sest 11h ajavahe on ikka väga suur.

Hommikul saime siis kätte kauaoodatud auto, millega võime siis Christchurch’i välja sõita. Ei tea, kas rendifirma tahab kompenseerida oma jamasid, aga igatahes anti meile Toyota, mille läbisõit oli 30km. Tuttuus, uue auto lõhnaga, mis peale tunnist sõitmist hakkas pead valutama ajama. Alles siis märkasime, et ventilatsioon on siseõhu peal – varsti oleksime päris ära lämbunud.

Kimasime siis kiirelt lääneranniku poolele, et jõuda oma ajaplaanile järgi. Läänerannik on ikka imetlusväärne oma kaljuste nõlvade ning liivarandadega. Oleme nüüd näinud delfiine, hülgeid, lind Weka’t ning palju hingematvaid vaateid. Eriti äge koht oli Punakaiki Pancake Rocks. Neid vaateid ei ole võimalik sõnadesse panna.
Pancake Rocks, Punakaiki

Weka

Hüljeste koolnia, Tauranga Bay