Pühapäev, 12. november 2017

Palmerson North-Wellington-Picton

11.11.2017

Hommikul vedelesime Palmerstoni motellis mõnuga, tegime kerge hommikusöögi ja surfasime netis Wellingtoni majutusi  otsides, kui äkki telefon helises ja vastuvõtu tädi teavitas, et meie check out aeg on 1 h juba üle läinud. Kell oli alles 11 hommikul. Pakkisime ahvikiirusel oma kodinad kokku ja minek.

Tee Wellintoni kulges läbi väikelinnade peatusi tehes. Margus sõitis ühest nii kiiresti läbi, et ma jõudsin ainult märgata „Laps ja Lammas“ võistlust aga kahjuks jäigi mul see show seekord nägemata.

Lambad. Lambad. Lambad.

Kõik mets on maha raiutud ja asemele tehtud meeletud lambakarjamaad.  Üle mägede ja küngaste peavad need vaesekesed ronima. Väidetavalt 30 milj. lammast. Kusjuures villa eksport on märkimisväärselt vähenenud. Jääbki arusaamatuks, mis nad selle villaga teevad. Lambaliha poes oli üsna krõbeda hinnaga u 15 NZD/kg (10 eur/kg).

Õhtuks jõudsime Wellingtoni ja püüdsime kohe rahvusmuuseumi Te Papa külastada. Napilt 1 tund enne sulgemist jõudsime kohale ja kõik korrused kiirelt läbi käia. Kusjuures on terve muuseum külastajatele TASUTA.
Victoria mägi
Mööda kitsaid tänavaid sõitsime ülesse Victoria mäele, et linnast head ülevaadet saada. Margus kirus ja vandus seda suurt autot aga kuidagi me sellega seal hakkama saime. Seejärel suundusime Lady Norwood Rose Garden’t vaatama. Meeletult palju ja võimsad roosid.

Mitmeid kordi püüdsime lahendada oma ööbimismuret aga järjest hullemaks need hinnad läksid. Terve Wellington oli ääreni täis bookitud. Hiljem selgus, et põhjuseks oli jalgpalli kohtumine Uus-Meremaa ja Peruu vahel, sellest saime aimu siis, kui iga nurga peal hakkasime möirgavaid fänne nägema, kes juba ennast kuskil baaris olid väheke üles keeranud.

Otsustasime hullu panna ja autos ööbida, sest 300-1000 eur’i ööbimise eest tundus mõttetult kallis. Nüüd oli vaja kiirelt lahendada tekkide mure. Esimene pood asus kesklinnas ja parkimine keeruline, võtsime ette pigem tee linnast välja. Jõudsime 15 minutit enne poe sulgemist Warehouse ette. See umbes meie Jyski taoline pood, kust igasugust kraami mõistliku hinnaga saab. Haarasime kiirelt 2 fliisi ja 1 padja ning olukord oli lahendatud.

Nüüd tuli välja mõelda, kus me ööbimiseks parkida julgeme. Metsa. Lähedal asuv kämping oli juba suletud, seega  valisime selle lähedal asuva spordihoone parkla, kus 2 matkaautot juba ees seisid.
Nissan X-Trail oli piisavalt suur, et meiesugused pikad volaskid sirgelt magada saaksid. Laadisime endale kõik võimalikud soojad riided selga ja kuidagi me selle öö seal magatud saime. Margus paar korda öö jooksul soojendas autot ja hommikuks olid kondid kõik kõva aluse peal magamisest kanged ja sellega saime backpackeri elu maitset ka tunda.

12.11.2017

Mina ärkasin varakult kell 6.30, sest kauem ma selles autos ei olnud nõus magama. Sõitsime lähedal asuvasse McDonaldisse kohvile. Eelmine päev said praamipiletid võetud, aga auto tagastamise ja uue saamisega Pictonist oli kõik veel lahtine. Väidetavalt oli meie broneeringul peal märge, et kavatseme teisele saarele minna alles 4 päeva pärast.
Lõpuks saime kätte kohaliku esindaja, kes väitis, et nendel meile Pictonis väikest autot anda ei ole aga suurem maksab 3ks päevaks lisaks 250 euri. Jätsime selle diili ära ja otsustasime oma marsruuti muuta ning võtta paariks päevaks teisest firmast uue pakkumise. Saime auto kolmeks päevaks 100 euriga. Sõidame vahepeal ringi ja tuleme siis Pictonisse 16.11 oma esialgsele broneeringule järgi. Jälle täitsa sürr ja ootamatu  olukord.

Päeva esimese poole veetsime Wellingtoni Cabel Car’ga sõites, Botaanikaaias ja parlamendi hoone juures jalutades. Vähe sai ka window-shoppingut teha, aga kuna hinnad on röögatud, siis sellega see piirduski. Korraks käisime ka Te Papa muuseumis, et vaatamata jäänud osakonnad lõpuni näha. Võrreldes eelmise õhtuga oli rahvast meeletult ning järjekorrad pikad. Ei tea, kas seda põhjustas pühapäev või ongi see muuseumis igapäevane, et hommikuti on külastajaid meeletult.

Laevareis Wellington-Picton kestis 3 tundi ja sarnanes Tln-Helsingi liinile ning pilet maksis 34 euri/nägu. Vahe oli muidugi selles, mida õue vaadates näha oli – Wellingtonist väljudes ning Pictonisse sisse sõites palistasid laevateed massiivsed mäed.  Auto tellisime alles järgmiseks päevaks, seega pidime jalutama oma kohvrid ööbimiskohta.

Valisin seekord Alicante Backpackers Deluxe toa. Lühtriga ja puha, kui ainult neid lükanduksi ei oleks. Meil on jagatud vannituba. Kui üllatust ei soovi, siis pead vastastoa ukse enne haaki panema, kui soovid ise potile või pesema minna. Täitsa omapärane. Aga pererahvas on ääretult külalislahke. Käisid vahepeal isegi vaiksemat tuba pakkumas, kuna söögitoas meie vastas „lärmati“ liiga kõvasti.

Linn ise on miniatuurne. Veidi jalutasime mööda põhitänavat ja otsisime söögikohti. Seekord osutus valituks sigahea Fich and Ships.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar