Tongariro Alpine Crossing

Olin just oma peegelkaamera seljakotti pannud, et saaksin mõlema käega vajadusel tasakaalu hoida, kui prantsatasin lahtise kruusa peal tagumiku peale. Loomulikul panin instinktiivselt maha ka käed, tõmmates marraskile mõlema käe randmed ja parema käe sõrmenukid. Ei kujuta ette, mis oleks just hetk tagasi kaelas rippunud peegelkaameraga juhtunud, kui oleksin selle kaela jätnud. Seekord läks siis hästi. Aga ega ma niisama naljalt tänaval kõndides külge maha pannud, tegu oli ikkagi Tongariro Alpine Crossing rajaga Uus-Meremaal, kui hakkasin 1886m pealt alla tagasi tulema.

Sõitsime Anne-Ly’ga oma eelmisest ööbimiskohast umbes tunnike, et saada raja algusesse. Otsustasime, et ei läbi rada otsast lõpuni, mis vajas transfeeri tellimist, kuna start ja finiš asusid eri kohtades. Lugedes ka teiste inimeste arvamusi, et mis otsast rajale peale minna, siis valisime selleks Mangatepopo. Saabusime kohale kell 10:30 ning esimese üllatusena väitsid mingid kohalikud parkla korraldajad, et autot tohib parkida max 4h. Küsimuse peale, et kui soov on auto kauemaks jätta, siis selle peale soovitati auto raja teise otsa viia ning transfeer tellida. Eh, see jääb küll ära. Panime selga matkariided ning jalga matkasaapad ning asusime teele. Plaan oli minna niikaugele, kui jaksu on ning siis tagasi tulla. Ametlik raja pikkus on 19km, mina tahtsin kindlasti raja keskosas olevaid järvi näha. Temperatuur oli u +15C, selline paras matkamise oma. Päike oli kerge pilve taga, seega vähemalt palavus ei kimbutanud, tegelikult oli ideaalne matkailm.

Selja taga on Mordor

Alguses oli rada lihtne, lihtsam kui suvel proovitud Strebske Pleso oma – palju oli laudteid, trepikesi ning ilusat kruusarada. Tee kulges kergelt tõustes eemal paistva kuru poole, mägioja kenasti kõrval vulisemas. Uus-Meremaa mäed on teistsugused, puid ei ole üldse, allpool närivad lambad nõlvad kenasti trimmituks, ülevalpool olid vaid põõsad ning kõrgemal vaid kivid. Mingi hetk saabus hoiatus, et edasi minek on omal vastutusel ning nõuab selleks valmisolekut. Jätkasime. Rada muutus järsemaks, tuli palju treppe, võttis kergelt võhmale. 5km juures otsustasime, et  kontorihiir Anne-Ly pöördub üksi tagasi ning mina lähen ning vallutan tipud seekord ilma temata. 

Laavaväljad

Rada jätkus veel treppide ning libisemist takistavate võrkudega, mis olid rajale kinnitatud. Paremale poole jäi Sõrmuste Isanda filmist tuttav Mordori mägi (ametlikult Mt Ngauruhoe 2287m), mille tipp oli alguses pilvedes, kui aja edenedes puhus tuul pilved laiali ning mägi oli kogus oma hiilguses näha. See on seismiliselt aktiivne piirkond, kus viimati purskus laavat 1975 aastal. Kivistunud laavajõed olid kenasti kõik nähtavad. Edasi kulges rada mingi platoo peale, mis tundus ka kuidagi tuttav Sõrmuste Isanda filmist. Platoo lõppedes algas puhas mägironimine, kus enam ei olnud juttugi treppidest ning libisemist takistavatest võrkudest. Aga üles minnes ei olnud probleeme, andsin kõva tempot, jõudsin järele igasugustele vendadele, kes ikka tulevad mägedesse teksade ning T-särgiga. Aga rada on avatud igaühele, nii et siin ei ole arvustamise koht. Umbes 3km aga samas mingi 500 tõusumeetri pärast olin tipus. Rõve külm tuul, mis puhus teiselt nõlvalt, tahtis kangesti meeleolu alla viia. Oli aeg jope selga panna – õnneks olin seekord rohkem valmistunud kui suvel Slovakkias. Tipust juba paistsid 3 rohelist järve, mis olid seekord matka eesmärgiks. Nendeni jõudmiseks tuli aga laava tolmus ennast alla libistada. Teekond oli päris libe, aga hakkama sain. Tegin kiirelt vajalikud fotojäädvustused ning alustasin teekonda tagasi. 

Kõigepealt, siis sama laavatuhka mööda tippu tagasi ning siis sai alustada allatulekut, kui esimeses lõigus kirjeldatud kukkumine aset leidus. Aga vaatamata kukkumisele jätkasin reipal sammul tuldud teed mööda tagasi minemist. 1.5h ja 8km hiljem olingi stardis tagasi. Oma Suunto kella järgi läbisin 16.5km, 900 tõusumeetrit ning aega läks 4:45. Anne-Ly oli ka tubli, ta jõudis tund enne mind õnnelikult tagasi.

Google poolt kokku pandud panoraam

Homme ootab meid Wellington, täna sõitsime juba üle poole vahemaast ning ööbime Palmerston North linnakese päris ok olevas motellis.