Neljapäev, 16. november 2017

Miks meil maaväring Uus-Meremaal märkamata jäi?

 „Kas te tundsite täna öösel …“ ning siinkohal suutsin ma vaid eristada inglise keeles öeldud lauses kahte köhatust. Aju töötas täiskiirusel ning püüdis öeldust aru saada. Ei, tuleb üle küsida, nendest köhatustest ei olnud võimalik aru saada. Meie võõrustaja, u 65 aastane vanaproua, hääldas püüdlikult lause uuesti. Ikka ei saanud midagi aru, kui äkki ikkagi turgatas, et arusaamatu sõna oli earthquake [ˈərTHˌkwāk] – maavärin. Siin, Uus-Meremaal, on üldse kohalike aktsent meie jaoks niivõrd arusaamatu, et esimestel päevadel ei suutnud ma toidukohas isegi aru saada, kui küsiti kas sööte kohapeal või võtate kaasa.

Maavärin viib kohe mõtted nende teede infrastruktuurile. Ja minu arvates nad siin väga osavad ei ole. Kui juba üle aasta on kinni Lõunasaare põhiline transiit Picton-Christchurch, mis sai kannatada maavärinas, ja mille tõttu peab autotransport tegema 300km (sic!) ringi, siis midagi on natuke valesti. Ma olen selles mägises riigis sõitnud juba pea 2000km, aga ühtegi tunnelit pole samuti veel kohanud.

Mööda neid mägiseid teid käisime vahepeal Abel Tasman’i rahvuspargis, seekord siis ekskursioon vett mööda. Veetakso viis meid mööda Tasmani mere lahtede liivaseid randasid, kus matkajad said maha minna ning jalgsi taga tulla. Meie seekord jätsime jalgsi osa vahele ning keskendusime vaid paadisõidule. 3h jooksul nägime kaljusid ning liivarandu küllastumiseni.

Kui eelmises postituses sai ära mainitud Uus-Meremaa keskpunkti asukoht, siis tagasiteel Pictonisse külastasime ka seda. Punkt asub mäe otsas ning turiste seal eriti ei käi, tundub, et tegemist on rohkem kohalike jalutajate/trennitegijate meelispaigaga. Sest see polnud päris niisama küngas, vaid 140m kõrgune mäeke, mille otsa siis meiegi ronisime. Ülevalt avanes kena vaade Nelsoni linnakesele ja ega seal suurt midagi muud ei olnudki.

Nelsoni ja Pictoni vahemaa läbimiseks on võimalik valida kas 107km või 150km marsruut – läbimise aeg on sama. Valisime lühema tee ja see kui palju seal tuli rooli väänata on kujutlematu. Tee oli ikka ülikäänuline – õnneks pakkus see marsruut ka mõned kenad vaated.

Pictonisse pidime tagasi minema, et kätte saada lõpuks oma õige rendiauto. Ööbisime B&B tüüpi kodumajutuses, kus oli lahke pererahvas ning pisike valge koer Molly. Hommikul pakuti hommikusööki ning seal vestluse käigus selguski, et öösel oli olnud Pictonis 4.3 magnituudiline maavärin (link andmetele: https://earthquaketrack.com/quakes/2017-11-15-15-03-33-utc-4-3-18 ). Vastates pealkirjas esitatud küsimusele, siis loomulikult meie magasime selle maavärina maha ning ei tundnud ega kuulnud midagi. Üldse on reisil uni väga hea, ajavahest saime üle esimese ööpäevaga, mis on imetlusväärne, sest 11h ajavahe on ikka väga suur.

Hommikul saime siis kätte kauaoodatud auto, millega võime siis Christchurch’i välja sõita. Ei tea, kas rendifirma tahab kompenseerida oma jamasid, aga igatahes anti meile Toyota, mille läbisõit oli 30km. Tuttuus, uue auto lõhnaga, mis peale tunnist sõitmist hakkas pead valutama ajama. Alles siis märkasime, et ventilatsioon on siseõhu peal – varsti oleksime päris ära lämbunud.

Kimasime siis kiirelt lääneranniku poolele, et jõuda oma ajaplaanile järgi. Läänerannik on ikka imetlusväärne oma kaljuste nõlvade ning liivarandadega. Oleme nüüd näinud delfiine, hülgeid, lind Weka’t ning palju hingematvaid vaateid. Eriti äge koht oli Punakaiki Pancake Rocks. Neid vaateid ei ole võimalik sõnadesse panna.
Pancake Rocks, Punakaiki

Weka

Hüljeste koolnia, Tauranga Bay

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar