Esmaspäev, 20. november 2017

Tagasi tsivilisatsioonis ehk NZ idakallas

Sõitsime täna 500km. Seda on palju, liiga palju. Selle aja jooksul jõuab Uus-Meremaa liikluse kohta nii mõndagi tähele panna. Olen läbitud 3000 km jooksul vasakpoolse liiklusega täiesti kohanenud, isegi suuna näitamiseks ei kisu enam kojameeste kangi ning autosse istun ka juba õigelt poolt. 

Tänane teekond mööda idakallast oli pigem lame maastik, mitte ühtegi mäge. Asustus oli silmnähtavalt tihedam ja veokeidki, millest mööda kihutada, oli rohkelt. Süüvisime teoreetiliselt lausa kohaliku agrikultuuri olemusse. Lambapõldudest saab veel aru, aga mismoodi need piimakarjad lüpstud saavad, kui nad 24/7 muru näksivad? Ühtegi korralikku lehmalauta või lüpsiplatsi meie silm ei seletanud. Teele jäi esimene suurem tehas Synlait Dunsandel, mis töötleb 700 milj.liitrit piima aastas. Googeldasime võrdluseks ka Valio näitajad, mis jäid kohe väga-väga kaugele.
Vastuseta jäi küsimus, kuidas läänekalda mägiteedel me piimaautosid ja loomavaguneid ei näinud? Kuidas nende toodang Hiina jõuab?  Vettki kulub neil ohtralt, sest igal põllul vihmutid suure survega töötasid, et näksikutele muru kasvatada. Palju nad reaalselt suudavad ööpäevas süüa? Kui eelnevalt arvasime, et kogu söödav kraam tuleb mujalt sisse, siis täna jäid silma ka esimesed kartuli-, rapsi- ja kapsapõllud

Üldiselt on Uus-Meremaa liiklus väga rahulik, hulle kihutajaid pole, mõrvarlikke möödasõite ei harrastata. Liiklusmärke on võrreldes Eestiga ikka väga vähe, siin pole näiteks mitte ühtegi möödasõidu keelumärki, kõik on teemärgistusega reguleeritud. Kiirust piiravaid märke on samuti vähe, enamus kiirust märkivaid tähistusi on kurvides, kus on kirjas kiirus, millega on soovitav kurvi läbida. Kui seal on ikka kirjas 25, siis pole mõtet sinna 95 sisse lennata, sest siis ei võta sa seda kurvi kindlasti välja ning lõpetad oma sõidu kuskil kuristikus. Mägedes on ka 100 märgid üleval, kuigi seal puht teoreetiliselt pole võimalik sellise kiirusega sõita. 


Enamus ringi sõitvad autod on Jaapani päritoluga, Euroopa autosid on ikka väga vähe ning natuke on ka Austraalia tootja Holden (GM Opel tegelikult). Niipalju, kui silmanurgast olen märganud, siis saab maasturi kätte mingi 35000$ (20000€) eest, mis on minu meelest väga soodne hind. Ei tea, kas parempoolse rooliga autod Jaapanist ongi odavamad?

Tee peale jäänud linnakestest oli kõige lahedam Oamaru, kus 19.saj tööstushoonetesse oli rajatud kunsti ja vanakraami poekesed, milledes püüti jäljendada viktoriaanlikku Inglismaad võimalikult tõetruult – isegi poekeste müüjate riietused olid sellest ajastust. 




Oamarus pidi olema ka siniste pingviinide koloonia, kuid pingviine me küll ei näinud. Kai olid hõivanud kajakaparved ja peale hullu haisu me sealt midagi ei leidnud. 


Selle asemel sattusime Steampunk HQ nimelisse asutusse, kus Portal nimeline atraktsioon pakkus vägeva emotsiooni. Tegemist oli peeglitoaga, kus paiknes sadu led valgusteid. 2,5minuti jooksul pakuti sulle lummavat valgus- ja heliinstallatsiooni.



Õhtul jõudsime 2011 aasta maavärinast ikka veel räsitud Christchurch’i, kus ehitustööd kesklinna käivad veel täie hooga ning palju tänavaid on suletud, paljud hooned ehitamisel ning osade hävinud hoonete kohal on ajutised parkimisplatsid. Eks homme tutvume asjaga natuke lähemalt.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar