Kus asub Uus-Meremaa geograafilne keskpunk?

Kui eile oli võimalus näha mõõkvaala päästmist, siis samal lainel jätkates, oli täna võimalus näha looduses pisikest pingviinipoega. Ma loodan, et ta ei vajanud päästmist, kuigi vanemaid ei olnud küll kuskil tal märgata – kössitas teine kaljunuki all liiva peal. Väga lähedale me ei läinud, tegin pikema toruga temast paar klõpsu ja jätsime ta rahus sinna edasi.

Koht, kus me pingviinipoega nägime, oli split apple rock ehk siis lõhestunud kivi meres. 

Ütleksin, et päris ideaalselt poolitatud kivi. Lõpuks ometi oli päike välja tulnud ning sain varbad sisse pista ka Tasmani mere vette. Ega see nüüd soe küll ei olnud,  pakun, et maksimaalselt 15°C. Meie kohaloleku hetkel oli just mõõna kõrghetk (madalhetk siis) ning kivi peaaegu kuival. 

Tõus ja mõõn vahelduvad  2x ööpäevas, muutes siin meretaset 3-4 meetri võrra. 3m on ju tegelikult väga palju, kõik madalamad kohad olid kuival, madalikul kinni olid ka sinna jäetud purjekad ning muud paadid.  Olime omadega välja jõudnud Abeli Tasman rahvusparki.  Tegime soojenduseks ära ka väikese matkatee lõigu rahvuspargi kuulsast rajast, kuigi tegelikult oli see rohkem peale elu kallima õlle (12$) manustamist mõeldud väike ringike, et ohutult jälle autorooli istuda.

Kuna rendiautoga on olukord nagu on ehk siis uue auto saame Pictonist kahe päeva pärast, selle tõttu kaugele me hetkel ei sõida ning tutvume vaid Lõunasaare põhjatipuga.  Hetke rendiautoks on päris jube ning päevinäinud Nissan Tiida, mille puksid kolisevad ja kütusekulu mägedes 4km/l. Jah, just nii näitab see auto kütusekulu, aga meie mõistes on see siis 25l/100km. Päris märkimisväärne. Mägedes rooliväänamist on kõvasti, teed on siin siiamaani natuke teistsugused, kui muidu mägedes olen kogenud – serpentiinide asemel on lihtsalt hästi kurviline tee, kus 180 kraadiseid pöördeid on vähe.

Hommikpoole külastasime Lõunasaare vanimat linna Nelson – selline Uus-Meremaale nii iseloomulik asula, kus peatänav meenutab kauboifilmidest tuttavat Ameerika linnakest läbivat tänavat, mille mõlemal pool on kahekorruselised majad ning mille esimese korruse varikatuste all asuvad erinevad ärid. Sooja ilmaga on siin tore kohvikus istuda ja möödujaid jälgida. Siin asub ka Uus-Meremaa geograafiline keskpunkt.

Täna päästsime mõõkvaala

Meie osalus päädis küll vaid pealtvaatamisega 1.5h tunni jooksul, mil mõõkvaal (ma loodan, et ei pannud liigi määramisel väga puusse) lõplikult liivalt merre tagasi aidati. Sellele oli aga eelnenud vabatahtlike ja Uus-Meremaa sõjaväelaste pingutus 24h jooksul, kaevates kraavi merre ning kastes pidevalt vaala. Olime otsimas Marlborough rannikul üht kena tuletorni, milleni viiv tee osutus aga suletuks. Tagasi sõites otsustasime mere äärde minna natuke suuremat teed mööda, kui märkasime tee ääres parkivaid kümneid autosid. Selge, kena koht, lähme vaatama. Tuli aga välja, et käimas oli päästeoperatsioon Free Willy ning meie jõudsime kohale just finaaliks. 

Kümned inimesed askeldasid vaala ümber, osadel olid kalipsod seljas, sõjaväelased olid aga lihtsalt oma mundrites vees. Mõned kastsid vaala, teised eemaldasid käsitsi vaala alt lainete poolt tagasi tulevat liiva. Jah, meie saabudes oli vaal juba poolenisti vees, sest käimas oli tõus. Jäime siis ka sagimist pealt vaatama, sest tundus, et vaal pääseb kohe tagasi merre. 

See kohe kujunes lõpuks pooleteist tunniseks uudistamiseks. Tuul puhus rannal küll tugev, kuid õnneks olid meil joped seljas ning külm ei hakanud. Lõpuks saadi vaal vee kandva jõu tulemusel liikuma ning aplausi saatel tõmmati imetaja vette. Siin on ka link kohaliku uudisteportaali uudisele: https://www.stuff.co.nz/marlborough-express/news/98811455/new-zealand-defence-force-helps-with-marlborough-orca-rescue

Saadud emotsioon oli vägev, kunagi varem polnud me midagi taolist näinud.

Aga uut emotsiooni saime peale laadida külastades järgnevalt veel kolme veinimõisa (Wither Hills, Villa Maria, Highfield TerraVin), mille veine Anne-Ly sai degusteerida ja mina kui autojuht vaid nuusutada. Mõned veinid olid väga head, teised mitte nii väga, saime ka mõne uue lemmiku Pinot Gris näol.

Miks tuleb autot rentides alati tähelepanelik olla

„I’m sorry“ venitati telefonis inglise keeles tugeva india aktsendiga ja seda peale paarikümne minutiliseks kujunenud telefonikõnet autorendi firma esindajaga. Igaüks, kes on vähegi tarkvara vabrikutega kokku puutunud Indias, tunneb selle iseloomuliku aktsendi koheselt ära. Huvitav, kas nad ostavad klienditeeninduse teenust sisse Indiast - jõudsin selle peale korduvalt mõelda pikaks kujunenud telefonikõne jooksul. Igatahes jõudsin järjekordselt seisu, kus autorendi firma tõmbas mul naha üle kõrvade ning seda juba teistkordselt selle reisi jooksul. Esimese juhtumi korral, kus mul puudus ametlikult tõlgitud juhiluba, tunnistan ennast süüdi. Tõepoolest oli selline nõue kirjas ning minu hooletuse tõttu ma seda ei järginud. Tasuks siis selle eest oli 100NZD eest taksosõitu ning lisaks 59NZD eest ametlikku tõlketeenust. Teises juhtumis ei sooviks ennast süüdi tunnistada, püüan seda hiljem veel klaarima hakata. Seisnes see aga selles, et rentides auto Aucklandist ehk siis põhja poolselt saarelt ning soovides seda tagastada Christchurch’i, mis asub lõuna poolsel saarel, tuleb vahepeal natuke praamiga sõita. Ja põhimõte on selles, et auto jäetakse ühele poole maha ning teiselt poolt saadakse uus auto. Seda, mis kuupäeval üleminek toimub, ei olnud minul broneeringut tehes igatahes võimalik märkida. Vähemalt ma ei märganud seda. Kuidagi oli aga süsteemis sees kuupäev 16.11, millal ma ühelt saarele teisele sõidan. Tegelikult toimus üleminek 13.11 ja nüüd selguski, et teisel pool mulle autot anda ei ole. Noh, tegelikult oli, aga 400NZD eest Toyota Highlanderit kolmeks päevaks ma ka ei soovinud. Seega pean ma nüüd tegema ühe lisabroneeringu teisest rendifirmast.

Selle reisi rendikas - Nissan X-Trail

Siinkohal tuleb mulle meelde igasugu juhtumeid autorendi firmadega, mida ma ise olen kogenud, rentides aastate jooksul autosid erinevatest Euroopa riikidest ning Ameerikast, Mehhikost ja mujaltki. Tuleb meelde juhus, kus odavama rendi hinna lootuses on leti juures soovitud broneerida krediitkaardilt selline summa, mida limiit ei luba teostada. Tulemuseks kõrgem teenuse hind. Või siis juhus Ameerikas, kus odav päevahind netis kujuneb letis tänu kohustuslikule lisakindlustusele 2x kõrgemaks. Tulemuseks kõrgem teenuse hind. Või siis märkamata jäänud kilometraaži piirang ning siis sellest üle minek. Tulemuseks kõrgem teenuse hind. Bulgaarias, kus kohalikud vennikesed ei olnud rahul „full tank“ tagastusega, sõitsime kõik koos veel kord 10km kaugusele bensiinijaama, kus tilgutati siis paaki veel paar liitrit kütust lisaks. Tulemuseks kõrgem teenuse hind ning lisa ajakulu. Ameerikas, kus „empty tank“ tagastus põhjustas Los-Angeles kiirteel lennujaama sõites bensiininäidikul vist negatiivse rekordi, liikudes sendimeetri veel punasest läbigi. Tulemuseks kõrge närvikulu.

Aga alati ei ole nii negatiivne stsenaarium, on olnud ka positiivset. Ameerikas, kus üritati mulle välja rentida määrdunud autot, kompenseeriti see hiiglasliku Ford Explorer’iga, kus kolmandas reas istunud poja suu liikumine ei olnud enam sünkroonis häälega, mis esimesse ritta jõudis hilistumisega.  Samuti ei ole mind mitte kunagi hiljem tülitatud mõlkide ja kriimude pärast, mis vahest on märkamata jäänud auto kätte saamisel, kuna on olnud juba väga hiline kellaaeg ning ööpimeduses ongi kõike raskem märgata.

Lõpetuseks soovitus, püüa rentida auto nn korralikest firmadest a’la Hertz/Budget/Europcar/Avis. Koged vähem probleeme, aga ei pruugi.

Palmerson North-Wellington-Picton

11.11.2017

Hommikul vedelesime Palmerstoni motellis mõnuga, tegime kerge hommikusöögi ja surfasime netis Wellingtoni majutusi  otsides, kui äkki telefon helises ja vastuvõtu tädi teavitas, et meie check out aeg on 1 h juba üle läinud. Kell oli alles 11 hommikul. Pakkisime ahvikiirusel oma kodinad kokku ja minek.

Tee Wellintoni kulges läbi väikelinnade peatusi tehes. Margus sõitis ühest nii kiiresti läbi, et ma jõudsin ainult märgata „Laps ja Lammas“ võistlust aga kahjuks jäigi mul see show seekord nägemata.

Lambad. Lambad. Lambad.

Kõik mets on maha raiutud ja asemele tehtud meeletud lambakarjamaad.  Üle mägede ja küngaste peavad need vaesekesed ronima. Väidetavalt 30 milj. lammast. Kusjuures villa eksport on märkimisväärselt vähenenud. Jääbki arusaamatuks, mis nad selle villaga teevad. Lambaliha poes oli üsna krõbeda hinnaga u 15 NZD/kg (10 eur/kg).

Õhtuks jõudsime Wellingtoni ja püüdsime kohe rahvusmuuseumi Te Papa külastada. Napilt 1 tund enne sulgemist jõudsime kohale ja kõik korrused kiirelt läbi käia. Kusjuures on terve muuseum külastajatele TASUTA.

Victoria mägi

Mööda kitsaid tänavaid sõitsime ülesse Victoria mäele, et linnast head ülevaadet saada. Margus kirus ja vandus seda suurt autot aga kuidagi me sellega seal hakkama saime. Seejärel suundusime Lady Norwood Rose Garden’t vaatama. Meeletult palju ja võimsad roosid.

Mitmeid kordi püüdsime lahendada oma ööbimismuret aga järjest hullemaks need hinnad läksid. Terve Wellington oli ääreni täis bookitud. Hiljem selgus, et põhjuseks oli jalgpalli kohtumine Uus-Meremaa ja Peruu vahel, sellest saime aimu siis, kui iga nurga peal hakkasime möirgavaid fänne nägema, kes juba ennast kuskil baaris olid väheke üles keeranud.

Otsustasime hullu panna ja autos ööbida, sest 300-1000 eur’i ööbimise eest tundus mõttetult kallis. Nüüd oli vaja kiirelt lahendada tekkide mure. Esimene pood asus kesklinnas ja parkimine keeruline, võtsime ette pigem tee linnast välja. Jõudsime 15 minutit enne poe sulgemist Warehouse ette. See umbes meie Jyski taoline pood, kust igasugust kraami mõistliku hinnaga saab. Haarasime kiirelt 2 fliisi ja 1 padja ning olukord oli lahendatud.

Nüüd tuli välja mõelda, kus me ööbimiseks parkida julgeme. Metsa. Lähedal asuv kämping oli juba suletud, seega  valisime selle lähedal asuva spordihoone parkla, kus 2 matkaautot juba ees seisid.

Nissan X-Trail oli piisavalt suur, et meiesugused pikad volaskid sirgelt magada saaksid. Laadisime endale kõik võimalikud soojad riided selga ja kuidagi me selle öö seal magatud saime. Margus paar korda öö jooksul soojendas autot ja hommikuks olid kondid kõik kõva aluse peal magamisest kanged ja sellega saime backpackeri elu maitset ka tunda.

12.11.2017

Mina ärkasin varakult kell 6.30, sest kauem ma selles autos ei olnud nõus magama. Sõitsime lähedal asuvasse McDonaldisse kohvile. Eelmine päev said praamipiletid võetud, aga auto tagastamise ja uue saamisega Pictonist oli kõik veel lahtine. Väidetavalt oli meie broneeringul peal märge, et kavatseme teisele saarele minna alles 4 päeva pärast.

Lõpuks saime kätte kohaliku esindaja, kes väitis, et nendel meile Pictonis väikest autot anda ei ole aga suurem maksab 3ks päevaks lisaks 250 euri. Jätsime selle diili ära ja otsustasime oma marsruuti muuta ning võtta paariks päevaks teisest firmast uue pakkumise. Saime auto kolmeks päevaks 100 euriga. Sõidame vahepeal ringi ja tuleme siis Pictonisse 16.11 oma esialgsele broneeringule järgi. Jälle täitsa sürr ja ootamatu  olukord.

Päeva esimese poole veetsime Wellingtoni Cabel Car’ga sõites, Botaanikaaias ja parlamendi hoone juures jalutades. Vähe sai ka window-shoppingut teha, aga kuna hinnad on röögatud, siis sellega see piirduski. Korraks käisime ka Te Papa muuseumis, et vaatamata jäänud osakonnad lõpuni näha. Võrreldes eelmise õhtuga oli rahvast meeletult ning järjekorrad pikad. Ei tea, kas seda põhjustas pühapäev või ongi see muuseumis igapäevane, et hommikuti on külastajaid meeletult.

Laevareis Wellington-Picton kestis 3 tundi ja sarnanes Tln-Helsingi liinile ning pilet maksis 34 euri/nägu. Vahe oli muidugi selles, mida õue vaadates näha oli – Wellingtonist väljudes ning Pictonisse sisse sõites palistasid laevateed massiivsed mäed.  Auto tellisime alles järgmiseks päevaks, seega pidime jalutama oma kohvrid ööbimiskohta.

Valisin seekord Alicante Backpackers Deluxe toa. Lühtriga ja puha, kui ainult neid lükanduksi ei oleks. Meil on jagatud vannituba. Kui üllatust ei soovi, siis pead vastastoa ukse enne haaki panema, kui soovid ise potile või pesema minna. Täitsa omapärane. Aga pererahvas on ääretult külalislahke. Käisid vahepeal isegi vaiksemat tuba pakkumas, kuna söögitoas meie vastas „lärmati“ liiga kõvasti.

Linn ise on miniatuurne. Veidi jalutasime mööda põhitänavat ja otsisime söögikohti. Seekord osutus valituks sigahea Fich and Ships.

Tongariro Alpine Crossing

Olin just oma peegelkaamera seljakotti pannud, et saaksin mõlema käega vajadusel tasakaalu hoida, kui prantsatasin lahtise kruusa peal tagumiku peale. Loomulikul panin instinktiivselt maha ka käed, tõmmates marraskile mõlema käe randmed ja parema käe sõrmenukid. Ei kujuta ette, mis oleks just hetk tagasi kaelas rippunud peegelkaameraga juhtunud, kui oleksin selle kaela jätnud. Seekord läks siis hästi. Aga ega ma niisama naljalt tänaval kõndides külge maha pannud, tegu oli ikkagi Tongariro Alpine Crossing rajaga Uus-Meremaal, kui hakkasin 1886m pealt alla tagasi tulema.

Sõitsime Anne-Ly’ga oma eelmisest ööbimiskohast umbes tunnike, et saada raja algusesse. Otsustasime, et ei läbi rada otsast lõpuni, mis vajas transfeeri tellimist, kuna start ja finiš asusid eri kohtades. Lugedes ka teiste inimeste arvamusi, et mis otsast rajale peale minna, siis valisime selleks Mangatepopo. Saabusime kohale kell 10:30 ning esimese üllatusena väitsid mingid kohalikud parkla korraldajad, et autot tohib parkida max 4h. Küsimuse peale, et kui soov on auto kauemaks jätta, siis selle peale soovitati auto raja teise otsa viia ning transfeer tellida. Eh, see jääb küll ära. Panime selga matkariided ning jalga matkasaapad ning asusime teele. Plaan oli minna niikaugele, kui jaksu on ning siis tagasi tulla. Ametlik raja pikkus on 19km, mina tahtsin kindlasti raja keskosas olevaid järvi näha. Temperatuur oli u +15C, selline paras matkamise oma. Päike oli kerge pilve taga, seega vähemalt palavus ei kimbutanud, tegelikult oli ideaalne matkailm.

Selja taga on Mordor

Alguses oli rada lihtne, lihtsam kui suvel proovitud Strebske Pleso oma – palju oli laudteid, trepikesi ning ilusat kruusarada. Tee kulges kergelt tõustes eemal paistva kuru poole, mägioja kenasti kõrval vulisemas. Uus-Meremaa mäed on teistsugused, puid ei ole üldse, allpool närivad lambad nõlvad kenasti trimmituks, ülevalpool olid vaid põõsad ning kõrgemal vaid kivid. Mingi hetk saabus hoiatus, et edasi minek on omal vastutusel ning nõuab selleks valmisolekut. Jätkasime. Rada muutus järsemaks, tuli palju treppe, võttis kergelt võhmale. 5km juures otsustasime, et  kontorihiir Anne-Ly pöördub üksi tagasi ning mina lähen ning vallutan tipud seekord ilma temata. 

Laavaväljad

Rada jätkus veel treppide ning libisemist takistavate võrkudega, mis olid rajale kinnitatud. Paremale poole jäi Sõrmuste Isanda filmist tuttav Mordori mägi (ametlikult Mt Ngauruhoe 2287m), mille tipp oli alguses pilvedes, kui aja edenedes puhus tuul pilved laiali ning mägi oli kogus oma hiilguses näha. See on seismiliselt aktiivne piirkond, kus viimati purskus laavat 1975 aastal. Kivistunud laavajõed olid kenasti kõik nähtavad. Edasi kulges rada mingi platoo peale, mis tundus ka kuidagi tuttav Sõrmuste Isanda filmist. Platoo lõppedes algas puhas mägironimine, kus enam ei olnud juttugi treppidest ning libisemist takistavatest võrkudest. Aga üles minnes ei olnud probleeme, andsin kõva tempot, jõudsin järele igasugustele vendadele, kes ikka tulevad mägedesse teksade ning T-särgiga. Aga rada on avatud igaühele, nii et siin ei ole arvustamise koht. Umbes 3km aga samas mingi 500 tõusumeetri pärast olin tipus. Rõve külm tuul, mis puhus teiselt nõlvalt, tahtis kangesti meeleolu alla viia. Oli aeg jope selga panna – õnneks olin seekord rohkem valmistunud kui suvel Slovakkias. Tipust juba paistsid 3 rohelist järve, mis olid seekord matka eesmärgiks. Nendeni jõudmiseks tuli aga laava tolmus ennast alla libistada. Teekond oli päris libe, aga hakkama sain. Tegin kiirelt vajalikud fotojäädvustused ning alustasin teekonda tagasi. 

Kõigepealt, siis sama laavatuhka mööda tippu tagasi ning siis sai alustada allatulekut, kui esimeses lõigus kirjeldatud kukkumine aset leidus. Aga vaatamata kukkumisele jätkasin reipal sammul tuldud teed mööda tagasi minemist. 1.5h ja 8km hiljem olingi stardis tagasi. Oma Suunto kella järgi läbisin 16.5km, 900 tõusumeetrit ning aega läks 4:45. Anne-Ly oli ka tubli, ta jõudis tund enne mind õnnelikult tagasi.

Google poolt kokku pandud panoraam

Homme ootab meid Wellington, täna sõitsime juba üle poole vahemaast ning ööbime Palmerston North linnakese päris ok olevas motellis.

Rotorua-Taupo

9.11

Fitbit näitab, et põõnasime ikka täiega, 10 tundi jutti, kuna eelnevalt 2 ööpäeva peale tuli uneaega ainult 5 tundi. Hotelli valik ei õnnestunud, aga tänu väsimusele oli mul täiesti savi.

Esmalt külastasime Redwoods Treewalk parki. Tegime "soojenduseks" 2 km metsaringi ja kohustuslikud sisseostud suveniiripoest. Puud olid ikka vägevad, nagu meie männid, ainult 10 korda suurema läbimõõduga.

Reedwoods Treewalk park, Rotorua

Järgmisena oli plaan külastada Whakarewarewa - The Living Maori Village. Pileti hind oli nõmedalt kõrge e 40 NZD/nägu, seega piilusime väravast sisse ja otsustasime selle vahele jätta. Margus arvas, et tema selle raha eest fake nägudega pärismaalasi vaadata ei taha. Samuti olime näinud selles pargis olevat geisrit juba oma hotelli aknast, mis oli ka eelmise öö hotelli ainuke pluss.

Maori Village, Rotorua

Pigem keskendusime looduspiltide hankimisele ja selleks sobis külastada Waimangu Volcanic Valley parki. Pilet maksis 40 NZD/nägu.

Saime seda tossu näha iga nurga tagant. Kondimootori kilomeetreid keris ka päris kenasti, ikka mäest ülesse ja alla. Õnneks pärast 4 km ringi saime tagasi auto juurde bussiga. Vahepeal valisime mingi raskema raja, mis viis meid mäe otsa (Black Crater) ning siis kohe samas ka alla. Kõrguste vahe jalami ning tipu vahel oli Marguse kella järgi u.140m.

Echo Crater

Infrno Crater

Vaade Black Crater juurest

Surnud liblikas?

Marble Terrace

Kell oli juba üsna palju ja paljud kohad veel käimata. Järgmiseks valisime  Wai-O-Tapu podisevad järved ja mudaaugud. Pilet 32 NZD/nägu ja selle raha eest sai väävlihaisu ikka kuhjaga sisse hingatud.

100 C podisevat järve

Siil udus eksis ära ja sattusime eneselegi ootamatult 1.raja lõppu. Margus jooksis kiirelt tagasi 2. ja 3. rada avastama, et enne pargi sulgemist tagasi jõuda.

Ööbimiseks valisime ilusa väikese Taupo linnakese järve kaldal. Sama hubane oli meie apartment-hotell. Eelmise ööga ja sama raha 100 NZD eest nagu öö ja päev. Nüüd meil eraldi magamis-, -elutuba ja köök.

Õhtul läksime linna toidukohti lantima. Uskumatud hinnad. Praadi alla 30 kohaliku raha ei saa. Margus hakkas kohe googeldama, et mis palgatase neil on, kui sellised hinnad... (ning kohaliku statistikaameti järgi oli 2017a I kvartali keskmine tunnitasu neil 30$ ehk siis umbes 3000€ kuus - sama, mis Soomeski). Võtsime hiinakast röstitud pardi ja õnneks ainult 1 portsu, sest see oli 15 NZD eest nii suur, et 4 hiinlast oleks söönuks saanud. Meil jäi pool nuudlikogust suisa söömata.

Fitbit väidab, et täna sai tehtud 18968 sammu e 13,73 km. Kontorihiire jaoks täitsa aktiivne pingutus. Vaatame kuidas homme selle matkaga meil õnnestub ...

Auckland-Matamata-Rotorua

8.11
Esimene majutus oli lennujaamast u 16 km ja taksojuht oskas meil küsida kõigest 70 NZD. Hommikul selgus, et normaalne tasu on 35 NZD ehk niipalju tuli maksta siis lennujaama tagasi pääsemiseks.

Suure entusiasmiga uuele ringile lennujaama. Teenindusletis oli uus tädi, kes teatas, et meie suure vaevaga tõlgitud ja välja prinditud paber talle kuidagi ei sobi. Nüüd ilmus imeväel letile välja paber, milles kirjas, et selle peab teostama kohalik tõlkebüroo ja maksab 59 NZD. Saada aga e-mailiga oma juhiloa pilt neile ja 15-30 minutiga tehakse 24h ära. Miks neid öösel solgutati ja kohe seda teenust ei pakutud, jäigi arusaamatuks. Tänu sellele „arusaamatusele“ pakuti suuremat autot Nissan X-Trail sama raha eest ja tasuta GPS seadet.

Võtsime suuna mööda Matamata linnakesse, et külastada kuulsat kääbikute küla „Hobbiton Movie Set“, mida aastas külastab 500 000 huvilist. Kusjuures 79 NZD suurune osalustasu ei ole kuigi väike, mida küsitakse. Ise omal käel seda külastust teha ei lubata, vaid spetsiaalse bussiga viiakse sind kohale. Hobbiton on loodud siis Sõrmuste Isanda filmi tarbeks, koht asub ühe farmeri maadel, kus asuvad sellised lahedad üksikute suurte puudega pikitud murukünkad, millel söövad rohtu tuhanded lambad. Selline lahe navitrollalik maastik

Kääbikute majakesi kokku pidavat olema 44. Iga majakese juures on palju detaile, millega selle asunik filmis tegeles - a'la meevurr ja -purgid, suitsukalad, juustukerad jne. jne. Tegelikult nähakse väga suurt vaeva selle koha korras hoidmiseks, rääkimata sellest, et maksimalist Peter Jackson, lasi seda külakest ehitada ikka väga suurte ressursside eest. Lihtsalt üks detail - kui Sõrmuste Isanda triloogia ajal toodi Frodo/Bilbo maja katusele vajalik puu kuskil kaugelt kohale ning peale filmimist see ära kuivas, siis Kääbiku triloogia jaoks ehitati sama puu (natuke nooremana) tehislikult uuesti üles - ja sellel puul pidi olema 200000 käsitsi valmistatud puulehte. Filmil oli ikka ropult suur eelarve kasutada.

Õhtuks sõitsime Rotorua linna. Leidsime lõpuks ühe suurema hüpermarketi, tegime hommikusöögiks sisseostud ja kell 20.30 niitis reisiväsimus meid voodisse.

Hotell oli jube aga hommikune vaade rõdu aknalt imeline 20 korda ööpäevas purskavale geisrile.